Lumi!!!

LÕPUKS OMETI TA TULI! 

HAKKAS JUBA EILE TULEMA JA TÄNA JÄTKAS TULEMIST. AH, ET MIS  TULI, KÜSID SA? 

IKKA LUMI, MIS MUU. 

JA KUI ÕUES ON LUMI, SIIS  TEGEMIST JUBA JÄTKUB.

KÄED ON KÕIGIL  TÖÖD NÕNDA TÄIS, ET LAUSA LUST VAADATA. EHITATI  KINDLUST JA LUMEMEMME JA ISEGI KELK OLI MÄELE TASSITUD. JA EGA VANAT HEAD LUMESÕDAGI EI UNUSTATUD!

Liisbet:“ Õpetaja, miks lund sajab?“

Õpetaja vanarahvapäraselt:

“Ega tali taeva jää, ütleb lammas ja teeb mää!

Ahhoi, väike meremees, sind Merevägi ootab ees.

Teadsime, et me läheme sõjalaeva vaatama sõjakastikaga, noh ikka see millel on kate peal ja puha. Juba terve hommiku ma mõtlesin „Huvitav, kuidas lapsed, sinna kasti saavad? Kindlasti on seal mingi trepp või redel. Aga äkki ei ole? “

 Ja siis sõitis see „kastikas“ lasteaia ette. VAU! 

Kastikas on selle kohta ikka väga halvasti öeldud. 

See ju puhta hiiglane!!! 

Hiljem selgus, et nimeks tal MAN.  Ja sellel ei ole mingit treppi! Vaatasin oma pisikestele pääsusilmadele otsa  ja nägin nende nägudelt (ikka tundsin füüsiliselt) seda „Vau!Ohhoo!“ sära ja sisemist ärevust. 

See on nii vägevalt suur!

Väga ladusalt lahenes probleem „Kuidas me sinna kasti saame?“. Vanemleitnant ehk siis laeva komandör tõstis kõik ükshaaval üles ja vanemveebel võttis vastu (ja nõnda 22 korda) Ja sõit võiski alata. 

 Vups ja kasti!

Peale 20 minutilist puupingil rappumist mööda Tallinna auklikke tänavaid, jõudsime Miinisadama kai peale, mille ääres ootas meid Miinijahtija Sakala, oma võrratu meeskonnaga.

 Ronisime mööda laevatrappi üles ja olimegi päris sõjalaeva peal. Nägime kohti kus sõdurid söövad, õpivad, magavad, käivad vetsus ja pesemas. Piilusime sisse kambüüsi ehk siis kööki ja laeva keldrisse. Katsusime KALA ehk sonarit (sellega otsitakse merepõhjast miine) ja relvi. No ja relvi oli seal palju! Olid püstolid, automaadid, kahurid ja kuulipildujad. Käisime ka sillas ning istusime komandöri toolil. See on tool, kus traditsioonide kohaselt keegi teine istuda ei tohi. Lõpetuseks jõime sooja teed, nosisime küpsist ning vaatasime filmi kuidas Sakala sõidab merel, otsib miine ja teeb need kõva pauguga kahjutuks. 

Sakala komandör, vanemleitnant Auväärt, räägib sellest, 

mis meid ees ootab. 

MAN-i sügavusest teed vaatamas 

See ongi kambüüs ehk köök

 ja nõud on siin plastikust, 

et tormiga mahakukkudes 

katki ei läheks. 

Laevas käiakse mööda selliseid treppe

ja magatakse  kolmekordsetes"riiulites"

Selles ruumis räägiti erinevatest relvadest,

 mida laevas kasutatakse

ja siis me saime neid kõiki ka katsuda 

 ja isegi sisse istuda! Ohsaa!

Ohvitseride messis küpsise ja teega filmi nautimas 

Aitäh, Sakala, et meid vastu võtsid ja meile pikaks ajaks jututeemat pakkusid.

 Tagasi lasteaeda sõitsime juba poole väiksema autoga.

 Ja minu meelest ka poole kiiremini! 

Igaljuhul oleme elus-terved ja ülirõõmsad!

Kirjutas ja pildistas Anne

Esko talus uudistamas

Kas lehmad joovad piima? Mida nad söövad, kui õues on lumi? Kus lehmad magavad? Kas piima tuleb lehmal ninast või  sabast? Kuidas saab jogurtit ja kuidas lehmad teevad juustu? 

Läksime kõigile küsimustele vastuseid otsima Esko tallu.

 Meid võttis vastu taluperemees Vello, kelle talus on 300 lehma (piima- ja lihaveised).

Vello rääkis,et lehmad ei joogi piima vaid hoopis vett! Ja vett nad lasevad endale kraanist ise!  

Kui õues on talv, siis söövad lehmad kuiva heina ja silo (silo on kui meile salat). 

Saime meiegi loomadele ise salatit kuhjadena ette kanda.

Peale  meie külaskäiku pole neid kolm päeva vaja toita J

Mõni lehm on sarvedeta kuna ta on vasikapõlves ära „nudistatud“, see tähendab seda, et tal on sarvemügarikud ära võetud. 

Ikka selleks, et loom ei oleks endale ja teistele oma teravate sarvedega ohtlik.

Sarvedega või ilma, väikesed poisid maitsevad ikkagi.

Lehmad ei annagi piima sabast! Piim tuleb udarast ja neljast nisast mis ripuvad udara küljes. Saime ise ka tunda kuidas lüpsimasin sõrmest piima üritab kätte saada.

Oo...siis sinna pean sõrme toppima!!

Igal lehmal on oma kindel koht, kus ta sööb,magab ja annab piima. Kerlin: Nad on reas nagu kommid karbis :) On ju jah!

Ei jäänud meeslehmgi (pull)nägemata-toitmata!

Esko talus ei teegi lehmad jogurtit ja juustu. Peremees  on palganud selleks haldja- Juustuhaldja!  Tema jaoks ei ole raske valmistada piimast jogurtit, hapukoort, juustu, võid, kohupiima,kama jne.....

Aitäh, meile meeldis! 

ISA ON IKKA NII HEA ASI

 Isa on ikka hea asi küll. Kui teda poleks, siis poleks meil üldse liiva millega mängida. 
Me oleme usinalt pea kaks aastat kühveldanud, kaevanud, loopinud liiva pähe, silma, kraevahele....ühesõnaga oleme kõvasti vaeva näinud ja liivakasti tühjendanud. Peab rõõmsalt kogema, et "Mission complited!" selle aasta kevadeks saimegi liivakasti tühjaks! :) 
Nüüd aga kerkis õpetajatele uus probleem, et kus need lapsed siis mängivad, kui liiva pole?!? Nagu ütleb vanasõna "Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem!" Lauri isa Janek teatas, et tema toob liiva, toob kohe kõigile ja tassib laiali ka!

No küll on isa üks hea asi! Õnneks juhtus nii, et Lauri isale tulid veel appi Lola isa Kristjan, Isabeli isa Reimo, Alissia isa Valeri ja Sten Marteni isa Silver

                                                   

Tegelikult oleme me ise ka ikka väga tublid. Aga rohkem ikkagi liiva välja viskamises :)

Kahjuks on isa ikka nii hea, et käskis kogu liiva tagasi liivakasti panna :(

Kui liiv sai veetud ja liivakastil lausa kuhi peal, jätkus isadel veel rammu, et  lastele lõbusõitu teha.

AITÄH, ARMASAD ISAD, nüüd on jälle mida kaevata ja kühveldada ja sõbrale kraevahele kallata ( kui õpetaja ei näe :)!!  )

Must luud, valge luud, kanna mind kui põrgutuul!

Kunagi ammu-ammu, printsesside aegu arvati, et nõiad on Kuradi pruudid, seepärast hukat neid tuleriidal. Külainimesed kogunesid õhtuhämaruses tõrvikuvalgel neile jahti pidama. Õnneks tänapäeval nõidu enam ei põletata.

Tänapäeval käivad nõiad hoopis lasteaias :) 

Hommikul parkis iga nõiahakatis oma luua "NÕIDADE TAKSOPARK"-i ,

et siis nõia tegusid tegema hakata.

Lisaks tavapärastele nõiatempudele olid kavas nõiduslik muusika, musta kassi loomine ja üks nõiaeksam.  Nõid Ats Hendrikul oli aeg astuda nõiakomitee ette, et teada saada, kas ta on juba valmis suurteks nõiategudeks. 

Katseks oli tuua inimestele häda ja viletsust, valu ja ikaldust. Seega otsustas Ats Hendrik panna vulkaani purskama tuld ja laavat. Nõiakomitee esinõiana võin öelda, et väike nõid sooritas eksami suurepäraselt ja teda lubati õhtul koos teiste nõidadega diskotuppa tantsima.

Veel viimased okste sättimised ja "LENDU!".....peol näeme!!!

Õhtuks oli terve Alasniidu lasteaed muutunud tõeliseks Bloksbergi mäeks.

Lisaks tantsimisele "Diskosaalis" oli võimalus meisterdada võlukeppe, vaadata teatrit, saada osa ennustustest, teha suu magusaks kohvikus ja......

Kolesalongis saada lahti inimlapse koledusest, et muutuda tõeliselt hirmus ilusaks, kole kenaks ja õudselt armsaks NÕIAKS.

 Teid teenindasid Kloti ja Doti.

Eestimaal on sünnipäev!

18-22 veebruar oli meie rühmas kõrgendatud tähelepanu Eesti Vabariigi 95 sünnipäeval.Tuletasime meelde kõik tähtsamad sümbolid- lipp, vapp, rahvuslind ja rahvuslill- need kõik on kohalolnud lastel sege kui seebivesi :D  Lisaks saime teada, et rahvuskivi on paekivi ja rahvuskala on räim.

Õpetaja Anne uuris lastelt, mille järgi nad aru saavad, et me elame Eestis ja mis on kodumaa? Loomulikult teadsid lapsed Eestit kõige paremini lipu järgi ja teati sedagi, et meil räägitakse eesti keelt ja on president ja vapp ja hümn. Kodumaa aga seostus enim oma koduga või siis nagu Karl Gustav arvas: "Kodumaa aga on seal, kus on kodu ja lasteaed. Kodumaal on küla ja aed ja muru"

Õpetaja Annega meisterdati valmis vahvad pildid Pika Hermanni tornist koos lehviva lipu ja lendavate suitsupääsukestega ning valmisid vahvad trükitehnikas rukililled.

 

 

Neljapäeval aga vaadates Jänku Jussi multifilmi  paraadist tekkis lastel diskussioon selle üle, et paljud pole kunagi Pika Hermaani torni päriselt näinud ja ei tea mis koht on Vabaduse väljak. Mõeldud tehtud- läheme siis vaatama! Kiiresti riided selga ja bussipeale- küll oli põnev, sest sõit tekita taaskord niipalju elevust ja küsimusi, et esimesed peatused ei saanud me kuidagi rahulikult istuda.
Trolli oodates aga uudistati juba rohkem- nii pikka sõitu pole me varem ju teinud.
Vabaduse väljakul vaatasime üle Vabadussõja võidusamba- küll oli ikka kõrge trepp, üles oli hea joosta aga alla tulla oli päris hirmus, sõbra käsi oli hea abiline! Uudistasime ka läbi klaasi maa-alust  Harju väravat.

Seejärel viis tee meid kõrgetest treppidest üles  Pika Hermanni torni otsima. Tee oli libe ja mäkketõus päris väsitav- aga me ju oleme vaprad! Eemalt märkasid tähelepanelikumad juba torni, mille tipus lehvis uhkelt sini-must-valge lipp. Lähemale jõudes tekitas elevust see, et need P-H müürid on ikka tohutult kõrged!

                                                                                                          Tagasi sõitsime aga hoopis Balti jaamast ja seekord vana trolliga, mille kohta ütles Lola, et " See vana troll raksus koguaeg"

 Lapsed ise ütlesid, et oli põnev ja lahe ja lõbus, reis meeldis ja oli väsitav samuti.
Igaljuhul kindel on see, et meil oli vahva, kõrged trepid ja
mäest üles-alla seiklemine oligi põnev ja väga väsitav, sest peale seda tuli kõigil magus uni :)












Reedel aga oli nädala lõpetamine piduliku aktusega saalis. Laulsime Eestle sünnipäevalaulu, tantsisime lõbusat tantsu ja kuulasime-vaatasime viisakalt teiste rühmade esinemist.
Olime tublid ja ilusad!
Rohkem pilte:
https://picasaweb.google.com/117523461410214158302/EestiVabariigi95Sunnipaev22022013?authkey=Gv1sRgCMS5gaCN1djn2wE#