Pääsusilmad

Ahhoi, väike meremees, sind Merevägi ootab ees.

Teadsime, et me läheme sõjalaeva vaatama sõjakastikaga, noh ikka see millel on kate peal ja puha. Juba terve hommiku ma mõtlesin „Huvitav, kuidas lapsed, sinna kasti saavad? Kindlasti on seal mingi trepp või redel. Aga äkki ei ole? “

Ja siis sõitis see „kastikas“ lasteaia ette. VAU!

Kastikas on selle kohta ikka väga halvasti öeldud.

See ju puhta hiiglane!!!

Hiljem selgus, et nimeks tal MAN. Ja sellel ei ole mingit treppi! Vaatasin oma pisikestele pääsusilmadele otsa ja nägin nende nägudelt (ikka tundsin füüsiliselt) seda „Vau!Ohhoo!“ sära ja sisemist ärevust.

See on nii vägevalt suur!

Väga ladusalt lahenes probleem „Kuidas me sinna kasti saame?“. Vanemleitnant ehk siis laeva komandör tõstis kõik ükshaaval üles ja vanemveebel võttis vastu (ja nõnda 22 korda) Ja sõit võiski alata.

Vups ja kasti!

Peale 20 minutilist puupingil rappumist mööda Tallinna auklikke tänavaid, jõudsime Miinisadama kai peale, mille ääres ootas meid Miinijahtija Sakala, oma võrratu meeskonnaga.

Ronisime mööda laevatrappi üles ja olimegi päris sõjalaeva peal. Nägime kohti kus sõdurid söövad, õpivad, magavad, käivad vetsus ja pesemas. Piilusime sisse kambüüsi ehk siis kööki ja laeva keldrisse. Katsusime KALA ehk sonarit (sellega otsitakse merepõhjast miine) ja relvi. No ja relvi oli seal palju! Olid püstolid, automaadid, kahurid ja kuulipildujad. Käisime ka sillas ning istusime komandöri toolil. See on tool, kus traditsioonide kohaselt keegi teine istuda ei tohi. Lõpetuseks jõime sooja teed, nosisime küpsist ning vaatasime filmi kuidas Sakala sõidab merel, otsib miine ja teeb need kõva pauguga kahjutuks.