Pääsusilmad: Mõnus matk Keila-Joal

Nii nagu alati oli ka sellel korral matka eesmärgiks midagi õppida.

Keila-Juga

Mihkel" Kas me täna tundi siis ei teegi?"

Anne "Ikka teeme!Täna õpime õues."

Mihkel "Ah, nüüd sa rikkusid küll matka ära" J

Kui me Keila-Joale jõudsime ootas meid ees 2,3 km matkarada (meil tuli natuke rohkem, kuna eksisime veidi ära, noh nii kaks korda J ! ).

Ja siis nüüd õppimisest.

Lapsed jagunesid viieks. Olid kokad,kes pidid silmad lahti ringi käima ja vaatama mida ja millest saaks süüa teha. Kokad leidsid seeni, mustikaid, põldmarju, pihlakaid, jänesekapsaid ja pardi parve. Ehitajad, nende üleandeks oli leida erinevaid puid ja mõelda, mida nendest ehitada. Männist saab sauna, kuusest maja, vanast kännust trooni, samblast katuse, kividest vundamendi. Jäljekütid vaatasid, kas metsas on näha loomade jälgi. Leidsime mõned urud, ilmselt hiirte omad, kraapimisjäljed olid kindlalt karu omad J, kooreüraski „pesad“ ( Selliseid haigeid puid oli metsas palju ja kus on ürask seal on ka rähn.), mullamutihunnikuid. Ravitsejad vaatasid kas leidub metsa all ka mõni ravimtaim. Leidsime ainult pihlaka ja põdrasambla, et teed teha.Ja siis olid meil veel ka kunstnikud. Nemad vaatasid, kas millegist saaks midagi meisterdada. Leidsime käbisid, kõrsi, lehti, tõrusid ja kastanimunasid ja erinevaid oksi ehk pulki.

Mis me siis ka õppisime? Seda, et loodust peab hoidma, see on meie tähtsaim vara. Õppisime märkama erinevaid puid ja nende pisidetaile. Saime omasilmaga näha ja ka katsuda kooreüraski näritud puid. Õppimine käis nii, et ei saanud arugi.